E-bussiga seiklemine Võrumaal

Oleme külastanud nüüdseks Sõmerpalu, Rõuge ja Mooste(Põlvamaal) valda ning hetkel oleme teist päeva Kagu keskuse parklas koos boksidega. See boksindus on ikka natuke teistmoodi ning inimesi käib meil külas pidevalt eri aegadel. Hea on see, kui inimesed astuvad ka ise ligi ning kurdavad oma mõne spetsiifilisema mure üle ning... loomulikult saavad vastuse! Selle jaoks me ju siin olemegi! Juba see teadmine, et meist on kellelegi kasu, teeb tuju heaks! Illariga saab ka nalja ning enamus inimesi on väga toredad. Mulle hakkab see buss üha enam meeldima! Igaühel ikkagi ei ole sellist mänguasja!

Lausa rutiin hakkab sisse tekkima... hommikused ja õhtused sportlikud harjutused varustuse tassimise, koristamise ja parkimise näol hakkavad juba päris sisse kuluma. Homme külastame Pukat ja ülehomme Vastseliinat. Mõlemad huvitavad kohad, kuhu just iga päev ei satu... Mina igatahes ootan huviga., kasvõi juba sellepärast, et... tore töö on küll, aga olen ju ikkagi bussijuht ja tahan ikka sõita!!! Viimased kolm päeva pole eriti meie maja tuulutamas saanud käia. Nii, et... kellel igav, tulge meile külla, meiega ei hakka kunagi igav. Kommi pakume ka! =) Eks siis järgmine kord kirjeldan, millist kiirust meie ratastel klass arendab!

Organiseeritusest

E-bussi koolitus toimub kõige efektiivsemalt siis, kui inimesed on sellele eelregistreerinud ning õpetatava sisust huvitatud. Siin sõltub kõige rohkem kohalike korraldajate ettevalmistusest ja selgitustööst. Nädalakese jooksul, mis mul on olnud võimalust bussis töötada, paistab silma, kus on E-bussi reklaamitud ja kus mitte. On ette tulnud kohti, kus asula peamisel teadetetahvlil pole mitte märgetki tasuta koolituse võimalusest ja aegadest, rääkimata siis vastavast plakatist, mille meie organisaatorid ette saadavad. Teises kohas on jälle korraldajad ID-kaardi kasutamise eelistest aru saanud ning organiseerinud ka eelregistreerimise.


Seni kõige paremini olid organiseeritud Kuperjanovi Üksikjalaväepataljoni noored. Mõistagi olid ID-kaardi PIN-koodid meeles vaid üksikutel, kuid kõik said need enne tundi kätte. Sõjaväelise korralikkusega marssis klassitäis noori kokkulepitud kellaajaks kohale, pisike ootamine PIN-ide järjekorras, ja tund võis alata.


Koolitajana tooksin Võru Kuperjanovi pataljoni korraldajaid teistelegi eeskujuks. Tundus, et enamik koolituse läbinuist olid sellega rahul. Samas selgus, et terve rida 2003. aastal väljastatud ID-kaarte ei toiminud elektrooniliselt. Ilmselt on vanema põlvkonna ID-kaartide kiibid kergemini riknevad. Koha peal saame me välja anda uued PIN-koodid ning uuendada sertifikaadid, ent kui ID-kaardi kiip on füüsiliselt vigastada saanud, oleme nõutud. Sellele vaatamata läbisid needki noored koolituse vapralt, saades ID-kaardi kasutamisest teoreetilise ülevaate.

Praktiliselt aga annavad koolitatavad digiallkirja, püüavad digiallkirjastatud dokumente lugeda ja saata, külastavad riigiportaali eesti.ee ning suunavad oma eesnimi.perenimi@eesti.ee (või isikukood@eesti.ee) sealse kirjavahetuse oma igapäevasele aadressile. Mobiil-ID kasutajaid on umbes 1/20, kuid ka selle võimalusi tutvustatakse.

Klass ratastel

Tegelikult sobib selline koolitusbuss suurepäraselt meie teedele. Ja seni pole olnud ka nii kitsast asulat, kus poleks leidunud kohta selle parkimiseks. Kui kohalikust elektrivõrgust juhe ei ulatu või muudel põhjustel elektrit ei saa, paneme arvutid käima bensiiniga, nagu eespoolgi kirjas.


Mul on Maiduga kokkulepe, millal ja kus me trehvame ning oma klassi lahti pakime. Ühest punktist teise liikumiseks ei saa jätta arvuteid laudadele, kuna need võivad üsna kergesti maha libiseda. Igatahes on minu kui koolitaja ning Maidu kui PIN-eksperdi ja bussijuhi töö seni sujunud suurepäraselt. Kui meil tekibki kahtlusi, siis on meil võimalik toru otsa saada Tarmo...

Pealekauba on meil tihe koostöö ka boksirahvaga, kes sobival korral meie juurde liidetakse. Peamine on täita meie missiooni eesmärk: ID-kaardi kasutamiseoskus rahvani!


Kindlasti kirjutaksin siia pikemalt ja põhjalikumalt, kui vaid selleks mahti jääks. Koolitaja elab ju Tartus ning sõidab igal hommikul sihtpunkti, pärast bussi kokkupakkimist aga koju tagasi. Kui ees on võõras tee, tasub veidi rohkem aega varuda, et pigem enne koolitust aega jääks, kui et selle algus hilineks. Nii jääb suhteliselt vähe aega artikuleeritava teksti kirjutamiseks.

Seni on paista, et bussi külastatavus ripub äärmiselt tugevasti sellest, kas koha peal on sündmust reklaamitud või mitte. Näiteks tänases Moostes polnud isegi mitte kuulutust teadetetahvlil ning mul tuli nii mõnedki inimesed uulitsalt bussi meelitada. Ükski neist ei kahetsenud.

Illar, koolitaja

Meenutsi Pärnumaalt bussijuhi silme läbi

9.08 oli siis see päev kui bussijuht Marju sai ka lõpuks oma auga väljateenitud puhkepäevad ning mina asusin tema asemele. Naljakas oli - kõik kartused olid juba enne läbi põetud ning kuidagi... veider tunne oli - asuda tegelema millegi nii suurejoonelisega ning omamata vähimatki hirmu ebaõnnestumiste ees. Oma osa mängisid seal kindlasti meie koolitajad Maarika ja Üvi ning kindlasti ka bussijuht Marju, kes mind pidevalt kursis hoidis asjadega ning... teadmine, et koolitajad on minu kõrval juba kogenud, tublid ja head suhtlejad. Au ja kiitus neile! =) Õnneks oli esimene päev (Tori rahvamaja -10.08) üsna vaikne ja sain rahulikult kõik tehnika selgeks ja üles ning suuresti täna Maarika tarkusele ja abile. Värisevate kätega sai esimene pin-koodki vahetatud ning peale seda enam takistusi ees ei olnud. 11.08 õhtul pakkisin kogu tehnika ning tüdrukute(Maarika ja Üvi) lehvituste saatel hakkasin liikuma Pärnust Võru poole. Üksi... hoolimata ettepanekust tüdrukutele nad röövida ja Võrumaale tööle kaasa võtta!=) Sellega lõpeb minu sissejuhatus, järgmises üllitises räägin meie seiklustest koolitaja Illariga, kes on muuhulgas ka tõeline fotohull - tänu temale saame kindlasti ka mõningaid pilte Võrumaast näitata!